...

Olin nii kindel endas,
et midagi saavutada saan vaikides.
Kui kõik oma tunded,
üritasid saada lahendust,
oma emotsioone maha surudes.
Kui kõige kallimaks näis vaikus,
soovides päev päevalt et see poleks nii valus.
Kuhu jõudsin ma nõnda,
ainult ennast suutsin nii sundida.
Kuulsin pisarate kaja,
kui mul miskit oli vaja lausuda,
ei osanud ma midagi öelda.
Kuidas murelikud pilgud,
saatsin mu poole signaale,
et parim lahendus ei ole vaikida.
Muutsin oma maailma teiseks,
arvates et keegi ei hooli.
Tagantjärgi mõistan kui rumal,
oli teisi enda tegude eest karistada.

Kommentaarid