Nii nagu tahan

Päevad on möödunud sind meenutades

otsides üles mälestusi,

olen püüdnud hoida sind enda lähedal.

Olen lennanud murtud tiibadega,

üritanud leida sind üles,

käinud mööda tundmatuid teid.

Jooksin tuulele vastu,

kuigi see tegi mulle valu,

seisan ma siin püstijalu.

Olen oodanud su kõnet ja sõnu,

olen oodanud, et kuulda su häält,

käinud läbi pimeda oru,

otsinud tunneli lõppu.

Nagu lambuke seisan ja ootan,

mil karjane tuleb ja hoolitseb,

kuid suremas olen ma nälga.

Keskööde lõputu igavik,

on viinud mind halbade sohu,

istun, mõtlen ning vaatan,

vaid üht ma palun.

See kõik on suurem mu südames

kui see mida räägib mu suu.

Ma olen nõrk, sest kardan

mis siis kui kõik ei lähe nii nagu tahan?