Mul oli nii raske
ma ei teadnud kuhu minna.
ma kartsin ja nutsin,
istusin vaikselt üksinda.
süda oli sees lõhkemas,
viha mu sees põles.
Ma olin eksinud teelt
ning muutmas oma meelt.
Komistasin, roomasin edasi
tundsin end nii üksi.
Südames tungisid peale sõnad,
mida nii väga öelda tahtsin
aru ma ei saanud miks see nii on
tundsin väge ja rahu üheaegselt.
Kukkusin põlvili sest see tunne,
et oled nii lähedal
võttis jalad nii nõrgaks.
Siin ma olen seistes püsti,
täis selgust ja armu
ja mitte enam iialgi üksi.
Kommentaarid
Postita kommentaar