Hinges sosistavad hääled,
et: „Laps, sa ei ole üksi,“
edasi mineku poole ma püüdlen,
kuid ahelais on mu süda ja mõtted.
Kuigi mu süda on suurem
ja sinna mahub rohkem,
kui see, mida praegu mu süda
jõuab kanda.
Kas igas inimeses on tõesti nii palju head,
kui mina seda näen..
miks ka praegu ma ei suuda,
sinus halba näha,
kuid ma arvan, et see on hea,
sest igakord ei saa nii armuda.
Kas liiga palju head sinus näha
ja mitte vigu otsida
peab olema nõnda raske.
Mida see minu kohta räägib,
sellest tulevik vaikib.
Kommentaarid
Postita kommentaar