Siin ma olen..

Siin ma olen, otsimas midagi uut,
üritanud kinni püüda tuult, kuid tulutult.
Siin ma olen, otsimas midagi uut,
kartes saada ise tugevalt haiget.

Kanda oma hinges midagi nii suurt,
mil puudub isegi oma kindel koht.
Kas loota, nutta või naerda..
üle jääb vaid aeg et oodata.

Tahtsin, et tuleks see aeg, mil
mu hing enam ei otsi teed.
Arvasin, et jalgeall on kindel pind,
kuid see hoopis eksitas mind.

Kas päikese sära ja tähtede lend,
saab muuda nõnda palju end.
Kas tuulte suund ja lõpmata tee,
saab muuta nii kurvaks ühe südame.

Kas ka mina saan kord omale tiivad,
et lennata kaugele ära.
Kas kord ka keegi mind kaitseb,
senikaua kaitsen ma end.

Kriibib mu sees see tunne,
et enam ma ei saa vajuda unne,
sest igakord kui sulen ma silmad,
tundub et keegi seljatagant ründab.

Kui palju on võimalik komistada teel?
Kui kaua haiget teeb mul see?
Mil leian oma linnutee?
Kus lendan kui tuul mul annab hoogu?

Kas see kannatuste tee ka lõpeb?
Kus on selle piir?
Kui kaua mul veel minna on?
Mil tuleb minu aeg ja õnn?

Kommentaarid