Jõesäng

Jõesängi ees vaadates
ja selle ees seistes
mulle meenub, kuidas me koos,
minevikus seisime vaikides.
See eal mul ei unune,
kuidas sind iga minutga,
rohkem armastada suutsin.
Seistes taas selle ees,
sooviksin, et ka sina oleksid siin.
Kujutlen kuidas saaksin olla sinuga
ja sind tugevalt emmata.
Kui kaua see veel kestab,
et sind igatsen
kui kaua see veel kestab
et sind siin ootan.
Kui kaua mul võttis aega,
et harjuda sind enam ei ole siin,
kui kaua võttis aega, et sind unustada,
kuid seda ma ei suutnud.
See kevadine kuldne põld
meenutab nii palju.
Sel voolaval jõesängil,
tal rääkida on mõnd lugu.