Peidetud soojus

Talv jällegi on tohutult pime,
kõik see talveilu on kui ime.
Koos saame jalutada mööda lumist rada,
kui oled mul sina, ei midagi muud ma vaja.

Kui sajab lumi maha me teel,
sulab soojus mu tuksuvas südames.
Koos olles ma leian taas,
ennast kõigele head andmas.

Kuigi õues on külm, on süda mul soe,
kui oled mu kõrval siis muu ei loe.
Su naeratus paneb tuksuma mu südame,
ning kõhedas külmas su kaisust leian soojuse.

Kui valge karvamatt on katnud kogu maa,
siis on selge, et ilma sinu soojuseta enam ei saa.
Ja isegi siis kui kukun ja libisen õues jääl,
ei peata mind tegemast seda uuesti kõik taevased väed.

Kommentaarid